Minu esialgne plaan sisaldas sõiduauto rentimist. Ja tegin ka Avises vastava broneeringu juba varem ära. Tegelikult kui täpne olla, siis on siinmail kolimiseks kombeks hoopis U-Haulist spetsiaalne kolimisauto rentida, millega siis ise sõita saab. Ja ilmselt järgmine kord peangi seda tegema, kuna kraami ju järjest koguneb. Aga seekord oli mul veel lootus asjad väiksemasse autosse ära mahutada. Aga vaadates kogu seda pildil olevat kraamihunnikut, tekkis mul tõsine mure, kas see kõik ühte sõiduautosse ikka ära mahub. Või kui isegi oleks mahtunud, siis oleks autos sees kõik laeni täis olnud, mis oleks näiteks sisemise tagasivaatepeegli vaadet märksa halvendanud, nii et oleks olnud ebamugavam sõita.

Niisiis kolmapäeva hommikul läksingi Avisesse ja küsisin, kas neil sõiduauto asemel mulle midagi suuremat on anda. Miks mitte, ütlesid nemad, ja saingi kasutada Grand Caravani minibussi. Nii suure sõidukiga polegi ma varem enda teada sõitnud, nii et natuke pidi ettevaatlik olema. Tee peal käitub asi nagu tavaline suur sõiduauto, lihtsalt tagurdamisel ja manööverdamisel on gabariidid natuke suuremad. Kärutasingi siis sellega kodu juurde, maja tagaukse juurde, kus on laadimisplatvorm ja liftist hea juurdepääs, ja laadisin kogu kraami sisse. Mahtus ilusti ära ja ruumi jäi ülegi ning ükski peegel polnud blokeeritud. (Ülemisel pildil tegelikult vasakpoolne suur kott segas natuke, aga selle ma tõstsin mujale ära.)

Andsin korteri võtmed maja direktorile üle ja võiski sõit New Yorgi poole pihta hakata. Algselt lootsin juba 10ks hommikul Pittsburghist minema saada, aga 10:30 polnud kah kuigi halb tulemus. Võis ennustada umbes kuuetunnist sõitu.

Sõit kiirteel on ise muidugi lust ja rõõm, eriti GPS-i abil, kes oskab kõik sisse- ja väljasõidud lahkesti kätte juhatada. Avis kasutab USA-s Garmin Nüvit, mis mulle tundub mõnevõrra isegi sõbralikum kui Hertzi Neverlost. Ja sõit ise kulgeb esimeses osas mööda Pennsylvania Turnpike’i ehk kogu Pennsylvaniat ida-lääne suunal läbival kiirteel, mis on palju huvitavam, kui ma varem arvasin. Olen seda nüüd kaks korda sõitnud. Vanasti ma arvasin, et kogu idarannik on mõttetu lame maa, aga tegelikult läbib see tee ju Apalatši mäestikku ja seega kohtab palju mägesid, orge ja teel on ka mitu pikka tunnelit. Ikka huvitavam kui kogu aeg mööda lamedat maad sõita. Ja suures osas on see tee ka tasuline, nii et umbes $20 maksab selle läbimine.

Peale Pennsylvaniat jõudsin New Jerseysse ja teeks oli New Jersey Turnpike, mis läheb väga lähedalt mööda ka Newarki lennujaamast. Mul tekkis siis mõte, et tegelikult on ju natuke sarnane olukord Tartust Tallinnasse sisse sõitmisega, ka siis sõidavad ju lennukid üle pea ja liiklus on üle mõistuse haige ainult et mastaabid on natuke teised, nimelt lennukid polnud minu puhul mitte Boeing 737, vaid näiteks 747 või Airbus 340 või teised sarnased suuremad aparaadid. Ja liiklust oli kah märksa rohkem, sest sisuliselt sõitsin ma ju New Yorki lääne poolt sisse täpselt tipptunni ajal, ja eriti haige on liiklus veel tollipunktides, kus näiteks 10 või 20 paralleelset sõidurada autosid tolli maksmiseks praktiliselt seisma jääb. Ja kogu selle rõõmu käigus on kuni viis korrust kiirteid, erinevaid peale- ja mahasõite, ning tuleb keel suust väljas GPS-i ja silte jälgida, et mitte valesti sõita, kuna siis oleks mitu tundi seiklemist kindlustatud. Ja mina näiteks leidsin ennast ühel hetkel kõige parempoolsemas tollipunktis, kus ma tolli ära maksin, aga kohe peale tollipunkti selgus rõõmustav asjaolu, et pean hoopis hoidma kõige vasakpoolsemasse sõiduritta, et NJ Turnpike’i peal sattuda ikkagi põhja, mitte lõuna suunas sõitma. Nii et tuli ristipidi kümnest sõidurajast üle sõita, mis paksult autosid täis olid. Ega’s midagi, suund sisse ja hakkame aga pressima.

Kogu selle sõidurõõmu juures pean siiski ütlema, et olen nüüd autoga sõitnud päris mitmes USA osariigis ja päris paljudes Euroopa riikides, aga kõige haigem liiklus on ikkagi Eesti Vabariigis ja eriti Tallinnas. Peale seda, kui olen suutnud sealsete kaasliiklejate kõrval, kellest paljud on lihtsalt värdjad, ellu jääda, ei suuda mind enam ükski asi endast välja viia, vähemalt tsiviliseeritud läänemaailmas. (Aasias, nt Indias ja Bangladeshis pidada siiski veel hullem olema, aga sinna ma eriti ei kipu kah.) Nii et kes on Tallinna liikluses hakkama saanud ja sealsete tõbraste, rullnokkade, värdjate ja parkimisinvaliididega kohandunud, sellel on mujal läänemaailmas tegelikult suhteliselt kerge hakkama saada. Sest autod on üsna samad, teede märgid ja tähistus enamasti paremad, aga inimesed rakendavad samas musklite asemel liikluses siiski ka mõistust. Samas, lolle leidub teatud protsent siiski igal pool, nii et tuleb silmad lahti hoida. Näiteks USA-s on kiirteel paremalt möödumine küll seaduse järgi keelatud, aga seda tehakse siiski märksa rohkem kui näiteks Saksamaal. Ja nii linnas kui kiirteel +10 miili on hea ilmaga täitsa tavaline.

Ühesõnaga kogu see jutt tähendab seda, et umbes viimane tund aega New Yorgi ümbruses seigeldes oli suhteliselt närvesööv. Kuna elan Manhattani üsna põhjaosas, siis toimus New Jerseyst linna sissesõit George Washingtoni silda mööda, kust mul oli koju kiviga visata. Ja keerutasingi ennast siis kodumaja juurde.

Nüüd oli uus probleem — nimelt kuidas parkida. Külgboksi parkimises (“parallel parking”) ei ole ma eriti tugev ja kohti ka ei olnud, nii et sõitsin ümber kvartali ja vaatasin ringi. Ja ennäe imet — maja taga oligi koht olemas, lausa suur ja üsna tühi parkla, nii et pikemalt mõtlemata sõitsin sinna sisse ja leidsin vaba koha. Kell oli selleks ajaks umbes kuus õhtul, nii et läks natuke kauem kui algul arvasin, aga samas tegin vahepeal ka lõuna- ja kütusepausi kolme paiku.

Olles nentinud fakti, et sõit läks päris hästi, asusin siis oma maist vara korterisse tarima. Võtsin esimese laadungi käe otsa, läksin majja ja lifti juurde ja sõitsin üles ja poetasingi korterisse maha. Paar korda veel ja ongi tehtud.

Kui auto juurde tagasi jõudsin (elan 17. korrusel, nii et liftisõit üles ja alla võttis mõnda aega), selgus hoopis uus ja huvitav asjaolu. Nimelt värav, kust ma olin autoga sisse sõitnud, oli vahepeal päris ränga lehmaketi ja tabalukuga lukku pandud. Ma olin küll lukku ja väravat näinud sisse sõites, aga ma arvestasin, et ilmselt on need päevad lahti ja ööseks pannakse kinni. Aga öö ei alga ju kell 6 õhtul, vaid näiteks kell 8 või lausa 10, kui ikka juba pime on. Aga ei, paistab, et süsteem on hoopis selline, et kui keegi koju või ära sõidab (parkla on ainult majaelanikele ja kohad on vist nimelised vms), siis teeb värava lahti, sõidab sisse/välja ja paneb kohe ka kinni. Ja mina olin lihtsalt sisse sõites juhuslikult õigele hetkele sattunud, kui keegi polnud jõudnud veel väravat kinni panna.

Lukustatav parkla on iseenesest ju täiesti tore ja turvaline, aga minu rendiauto oli nüüd luku taga. Täpne olles oli lukus siiski ainult autovärav, paistab, et jalgväravat ei lukustata. Otsustasin, et auto vangist vabastamise probleemi juurde pöördun tagasi hiljem, sest oma asjad oli tarvis ju nii ehk naa koju tarida. Niisiis tassisin kõik asjad autost korterisse, mis läks libedalt, sest nagu eelnevalt näha, ei olnud asju üle mõistuse palju, ja pöördusin siis alla parklasse tagasi, et kaaluda edasist tegutsemist.

Iseenesest ei olnud asi ju hull. Avisest öeldi mulle hommikul, et ma ei pea New Yorgis autot tingimata õhtul ära andma, vaid võin seda ka järgmisel hommikul teha. Ja öösel lukustatud parklas seistes ei oleks temaga vast ka midagi juhtunud. Kuigi kohad olid nimelised, oli tühja ruumi palju, ilmselt inimesed autoga puhkusel vms, nii et ma ei seganud ka kedagi. Samas ma oleks eelistanud siiski oma kolimise odüsseiaga samal õhtul ühele poole saada, et hommikul uutele tegudele asuda. Ja kuna kell oli alles õhtul kell 7, siis pidi ju inimesi veel koju tulema, ei saa olla, et kedagi enam ei tule.

Otsustasin siis, et kõige mõttekam on lihtsalt parkla ümbruses hängida, lootuses, et keegi võtmeomanik võtab vaevaks peatselt koju tulla. Nii ka sündis. Ei läinud poolt tundigi, kui üks vanamees oma autoga tuli, värava lahti tegi ja sisse sõitis. Mina ei jätnud juhust kasutamata, vaid lipsasin kiirelt väravast välja ja olingi autoga vaba. Tänades õnne, et nii kiirelt läks, sest pool tundi hiljem oleks juba päris pime olnud ja pimedas Manhattanil sõitmine ei oleks mul nii libedalt välja tulnud (nähtavus halvem jne).

Nüüd jäi veel lahendada kolimisprojekti viimane etapp, nimelt rendiauto Avisele tagasi viimine. Selleks tuli Manhattani tänavatel natuke ringi seigelda ja ühes kohas tabasin ära, et Manhattani liikluses nalja ei mõisteta. Mitte et ma poleks juba enne hulle taksojuhte jms näinud, aga ühes kohas jäin ristmikul valesse ritta. Vasak rida, kus ma oleks pidanud olema, läks otse, ja parem rida läks paremale. Mina olin kogemata paremas reas, mis oli autodest tühi. Tallinnast õpitud liiklusetikett näeb sellise puhul ette, et tuleb auto paremasse ritta lihtsalt paika parkida, vasak suund sisse lükata ja ninaga vasaku rea poole trügida, et keegi ehk ikka vahele laseb. Aga kuna parajasti oli valgusfooris punane, siis muidugi keegi ei liikunud vasakus reas kuhugi poole (samas paremale pööramiseks oli roheline). Ja juba tulid minu reas selja tagant taksojuhid, kes tahtsid paremale pöörata ja hakkasid signaalitama, et mida sa värdjas blokeerid liiklust. Lõin siis käega ja keerasin kah paremale, et uus marsruut leida.

Nüüd tuleb koht, kus Manhattan näitab ennast heast küljest. Nimelt on tänavate süsteem siin äärmiselt loogiline. Praktiliselt kõik tänavad mõne erandiga jooksevad kas sirgelt üles-alla või vasak-parem suunal ja on järjest nummerdatud. Nii et kui oled 80. tänaval ja on vaja jõuda 43. tänavale, siis isegi kui sa ei tea kus sa täpselt oled, on sul siiski üsna hea ettekujutus, kuhu suundab peab hoidma. Mitte ei ole Karusambla, Seapeki, Neljavilja ja Käpiknuku tänavad ja keegi ei saa aru, mis on enne või pärast mida.

Uue tee üles leidmine ei olnud seega siiski eriti keeruline. Peale mõningast seiklemist leidsingi õige koha üles, andsin auto Avisele ära ja võisin ennast nüüd mõneks ajaks täieõiguslikuks New Yorgi elanikuks lugeda.

Peale lõunat läksime ekskursioonile Massachusettsi osariigi valitsuse majja. Eesti mõistes oleks see midagi Riigikogu ja Stenbocki maja sarnast, ainult siis osariigi, mitte föderaalvalitsuse tasemel. Aga meeldiv oli see, kui kättesaadavaks rahvale oli riigivalitsemine tehtud. Algul pidi turvakontrollist läbi minema, aga siis pakuti tasuta tuuri ja viidi osariigi parlamendi mõlema koja ja osariigi kuberneri vastuvõturuumi. Ehk siis üks uks lahutas meid praegusest kubernerist. Maja ise oli kokkuvõttes väga ilus. 18. sajandil toodi kohale hulk itaalia marmorit ja ka hulk itaalia töölisi, kes seda materjali sobivalt töödelda mõistaks. Kui töö läbi, jäi hulk neist Bostonisse elama ja sellest ajast ongi seal itaalia linnaosa.

Eestis võiks kah mõnikord mõelda sellele, kui kättesaadavad meie valitsejad külalistele ja oma rahvale tegelikult on. Teoorias on Riigikogu maja ja istungid ju avalikud, aga praktikas on sinna sissesaamisega igavene kamm ja ma olen aru saanud, et ega seal keegi külalistega tegelikult eriti tegeleda ei viitsi ja pole see kellegi asigi. Saab küll Riigikogu külastada, aga ma pole kuulnud, et seda näiteks turistidele väga turundataks. Ja kui meile meeldib rääkida e-valitsusest, siis miks ei võiks olla kuskil seal valitsushoonete kandis mingi konkreetne väljapanek või stend, mis lihtrahvale ära räägiks, milles asi tegelikult seisneb, et nad maailmas sõnumit edasi levitada saaksid. Praegu käib kõik rohkem ajakirjanduse ja kuulujuttude kaudu.

Aga see selleks. Peale osariigi valitsuse maja läksime hoopis parki jalutama, kuna hommikul kahtlasevõitu olnud ilm pööras pärast lõunat ilusaks. Ja siis Charlesi jõe äärde, kus kõik on kenasti korda tehtud ja jõe ääres tore promenaad, kus hulk jooksjaid, rattureid, koerajalutajaid ja muidu rahvast õhtupoolikut veetis. Ja õhtul sai veel käia Prudentiali torni tipus, kust oli kogu linnale hea vaade.

Kuna Bostoni köök on tuntud mereandide poolest, siis õhtuks sõin Legal Sea Foodsis austreid.

Veel üks Bostoni megaprojekt, mida sobib näiteks Vabaduse väljaku üleskaevamisega võrrelda: 1990ndatel leiti seal, et liiklus on täiesti tuksis ja linnast läbi minevat kiirteed tuleks õgvendada ja see maa alla viia. Kaevati kesklinna tunnel ja pandi sama hooga püsti ka hulk muid sildu ja ehitisi. Projekti) maksumus oli 14.6 miljardit dollarit.

Reis ise algas üsna karmilt, sest merel oli natuke lainet ja kombineerituna laeva suurusega, mis ei olnud eriti suur, tähendas see, et kogu süsteem rappus üsna mehiselt üles-alla ja enamus rahvast oli ümberringi näost roheline ja oksendas. Mina olen igasugu lennukite, laevade ja muude asjadega nii palju sõitnud, et talun sedasorti hüplemist üsna hästi ja mul polnud häda midagi. Vahepeal olin hoopis väljas tekil tuule ja vihma käes, kuna sees kippus õhk väga ära läppuma.

Aga kui jõudsime vaalade piirkonda, ei pidanud keegi pettuma. Laev võttis tuurid maha ja hulpis niisama lainete vahel ringi, ilm läks korraga ilusaks ja päike tuli välja. Ja siis me nägime ka vaalu — palju ja uhkelt. Ja tõesti nad ei ujunud seal niisama, vaid vahepeal ka hüppasid täies mahus veest välja, nagu vikipeedias piltidelt näha. Minusugune amatöör ei osanud muidugi toimuvat endale maha pildistada, aga vaatepilt oli just selline, nagu piltidel ja filmides. Ehk siis võimas värk. Sõitsime siis laevaga vaikselt edasi-tagasi ja üritust koordineeriv neiu ütles lõpuks, et meil oli väga hästi läinud, kuna nägime ühe päevaga üle kümne vaala ja paljud neist hüppasid veest välja ja sellist vaatepilti olla üsna harva näha, et nii paljusid vaalu korraga sama reisi ajal vaadata saab.

Tagasisõit möödus sündmustevaesemalt, laine oli väiksem ja rahvas üsna ära väsinud, niisiis kudesime niisama laevas, kuni see tund aega tagasi sõitis. See vaalade värk oli ikka päris võimas ja siia võib ka kunagi teisele reisile tagasi tulla.

Autosõiduga seoses oli järgmine seiklus seoses teemaksuga. Nimelt mitmed sillad ja kiirteed idarannikul on tasulised ja tasu saab maksta maksepunktides kas sularahas või E-ZPassi vahendusel. Tavaliselt on rendiautodel olnud EZPass lihtsalt olemas ja kui Avise letist üle küsisin, siis kinnitati, et on ka sellel. Aga sõitma minnes selgus, et auto on pärit hoopis Floridast, kus on mingi muu süsteem. Mina sellegipoolest uskusin Avise seltsimehe juttu ja kimasin esimestes tollipunktides lihtsalt E-ZPassi sõidurida mööda ega maksnud midagi. Aga ühes punktis näitas tabloo mulle, et justkui poleks tasu makstud, ja E-ZPassi seadet, mis on tavaliselt esiakna küljes, ei paistnud kah kusagil. Järgmistes punktides maksin siis igaks juhuks sularahas. Ei tea, mis sellest loost saab, igatahes pühapäeval Avisesse autot tagasi viies ei öeldud midagi. Ilmselt nad eriti ei kontrolli seda värki kokkuvõttes.

Laupäeva öö vastu pühapäeva olin Connecticutis, sest tahtsin käia Choate Rosemary Halli suvekoolis, kus ma 1996. aasta suvel viis nädalat käisin. Nüüd tahtsin näha, kuidas see kool elab ja natuke pilte ka teha. Kõik oli suhteliselt sama nagu enne, välja arvatud ühikas, kus ma elasin. Minu meelest olid need ühikad maha lammutatud, sest seal kohas, kus ma mäletasin neid olevat, neid enam ei olnud. Samas õppehooned ja kõik muu ümbritsev oli sama mis enne.

Paar tundi Choates oldud, jätkasime teed Bostoni poole. Muidu oli värk üsna sündmustevaene, aga umbes täpselt Bostonisse jõudes hakkas jubedalt vihma sadama. Mitte niisama seenevihma, vaid ikka korralikku tormi ja äikest. Võõra autoga võõras linnas sõites pole see just teab mis soodustav asjaolu. Viisin auto lennujaama ära ja asusime otsima varianti, kuidas ühistranspordiga lennujaamast hotelli saab.

Bostoni ühistransport on täitsa loogiline. Näiteks nende transpordiameti kodulehel lööd sisse reisi algus- ja lõpp-punkti ja süsteem raalib välja, millega ja kuidas sõita tuleb. Pühapäeval on muidugi see häda, et bussid käivad ainult kord tunnis või nii. Odavuse mõttes olin võtnud kesklinnast natuke kaugemal oleva hotelli, mis tähendas, et kesklinnast tuleb sinna sõita kõigepealt metroo ja siis bussiga. Aga pühapäeval oli metroo remont, nii et pool metroo teekonda tuli omakorda bussiga sõita. Ja selles metroo-bussis oli üks seltskond tänavakorvpallureid, kes lärmasid ja muidu tüütud olid. Ja bussijuht vahepeal tuli ja käratas neile viisakalt, aga autoriteetselt, et kutid, võtke vähe vaiksemalt, ja selle peale rahuneti ka maha.

Hotelli jõudes selgus, et hostelbookers.com teenuseid kasutades olin alt läinud ja seda kellelegi ei soovita. Nimelt minu hostelbookers.com kaudu tehtud broneering ei olnud hotelli lihtsalt kohale jõudnud ja seetõttu pidi majutuse natuke kohapeal ümber mängima. Seega minu meelest on hostelbookersi näol tegu paraja petuskeemiga ja kui nad mulle raha kiirelt tagasi ei maksa, mis nad mult juba ära võtsid, siis tuleb see panga kanaleid kaudu tagasi nõuda. Kõige lollikindlam on Internetis hotelle broneerida alati otse nende enda kodulehelt, siis võib enam-vähem kindel olla, et nad sellest ka teadlikud on. Enamasti on ka Expedia toiminud, kuigi ükskord oli mul ka nendega selline juhtum, et hotelli ei olnud mu broneering kohale jõudnud ja ma pidin keset ööd neile helistama ja laskma pabereid edasi-tagasi faksida.

Kokkuvõttes lõppes pühapäev Bostonis siiski õnnelikult ja mis esmaspäeval edasi sai, sellest juba järgmises loos.